Kodune Varenna

Jätan hüvasti Menaggioga, kaldal ikka veel õisi täis tulbipuuga, helesinise järvega ning kaugemal kõrguvate lumiste Alpidega. Varennasse jõudes astun veelkord läbi kalda ääres olevast kohvikust. Kahju on lahkuda siit imelisest paigast ning suurepärasest Montecodeno hotellist, kus tundsin end rohkem pereliikme kui kliendina.

Istun samasse lauda, kus mõned päevad tagasi parte silmitsesin ja tellin omale ühe ginsengi kohvi. See on pisut suurem kui espresso, kreemjas ning samanimelisest ekstraktist veidi magus. On laupäev ja rahvast liigub väga palju. Kõik varem suletud kohvikud on lahti ning inimesi istub pea igal terrassil. Tunnen, et alles nüüd hakkab siin kevadine elu kihama. Pisut harjumatu on seda sagimist näha. Mulle mitu päeva koduks olnud Varenna oli nii hubaselt vaikne; tõsi, pisut üksildanegi. Nüüd on aga toimunud täielik uuestisünd. Rahulikku küla ei tunne enam üldse ära, kõik kohad on turistidest tulvil. Meenub vilgas ja kihav Bellagio järve lõunakaldal.

Isegi parte on juurde tulnud. Ju siis peletas külm ilm ja rahutu vesi pardipered minema, kuid nüüd on nad tagasi. Sõuavad usinalt mööda vett ning püüavad toimekalt toitu. Tundub, et inimeste liikumine ja hõiked on nad veidi kaldast eemale peletanud. Siiski peesitavad mõned ka veepiiril trepiastmetel, soojendavad sulestikku ja naudivad päikest. Oma tuttavaid uudishimulikke sulelisi sõpru ma enam üles ei leia. Kindlasti on nad kuskil siinsamas, kuid minu silmale on kõik sinikaelpardid nii sarnased.

Joon oma kohvi ära ja jalutan mööda punase piirdega promenaadi sadama poole tagasi. Kitsas kallasrada on rahvast täis. Kõik pingid on hõivatud; minu ees ja mulle vastu liigub pidevalt inimesi. Vaatan veel viimast korda järve. Päikese käes helkivat ja sillerdavat rahulikku vett. Vastaskallast. Sadamat ja loiult õõtsuvaid valgeid paate. Promenaadil olevast kangialusest kostub itaaliapärast akordionimuusikat. Heidan pilgu kaldaäärsetele erivärvi majadele. Naudin aedade rohelust ja mägede ilu. Hingan sisse kosutavat kevadet.

Parajasti saabub praam. Ilmselt Bellagiost. Näen, kuidas mehed harjunud liigutusega laeva ninas oleva piirdeköie eemaldavad ning ankrutrossi kaid hoidva posti külge kinnitavad. Kuulen, kuidas itaalia keeles ruuporitest sihtkoha nime välja hõigatakse. Vaatan praamile kiirustavaid inimesi, kes kärsitult piletikassa juures nihelevad. Autojuhte, kes oma masinaid praamile manööverdavad. Viimastel päevadel laevaga sõites polnud autotekk enam sugugi täiesti tühi.

Nii tuttavaks on vaid mõne päevaga muutunud kohalik elu. Olen sulandunud siia külla, tema igapäevasesse rutiini. Järvel saalivate praamide, kohvikute, jäätisebaaride ja suveniiripoodide argipäeva. Väike Varenna on selle lühikese ajaga muutunud nii koduseks ja hubaseks.

Kurbusega südames veeretan oma kohvri hotellist raudteejaama ning lahkun siit imelisest paigast tagasi maailmalinna Milano suunas.

See postitus sai kirjutatud mitu päeva hiljem, kuid avaldatud kuupäevaga, mille sündmusi ta kirjeldab.