Inimesed tänavatel

Mõnikord meeldib mulle lihtsalt mööda tänavat lonkida. Liikuda koos nende võhivõõrastega, kelle elurajad hetkeks sillutisel minu omaga kattuvad. Või ristuvad. Et siis õige pea jällegi oma teed minna. Sellel hetkel tunnen, et olen osa mingist pidevas liikumises olevast süsteemist. Et mina ja teised tänaval liikujad on väikesed hammasrattad, mis suuremat masinavärki käitavad. Siinjuures jääb mulle siiski segaseks, mis masin see täpselt on ja miks teda ringi vaja ajada on. Aga sellele vaatamata tekitab see pidev kulgemine ja asjatamine hüpnotiseeriva kokkukuuluvustunde.

Sel hetkel, kui see hõlmav ühtsus mu teadvusesse jõuab, ma peatun. Seisan tänaval ja vaatan minust mööduvaid inimesi. Nüüd oleksin ma otsekui sellest kaadervärgist välja astunud. Stopp! Peatanud enda jaoks selle igapäevaste tegemiste filmilindi, kus ma hetk tagasi enda jaoks peaosaline olin ja kus kõik ajavad tähtsal ilmel oma asja, millest vaid nemad, kui üldse nemadki, täit teadmist omavad. Vaatan neid tõttavaid-ruttavaid inimesi. Juhte autodes ja reisijaid bussides. Neid, kes suurte poekottidega hüpermarketist välja tulevad või, kott seljas, koolipäeva lõppedes koju ja trenni kiirustavad. Ülikonnatud portfelliga ametnikke ja lapsevankriga pereemasid. Tutimütsiga lasteaiapõngerjaid ja kepiga vanureid. Kõik nad kulgevad kuhugi, ajavad oma tähtsat asja. Mina aga seisan. Vaatlen, kuidas see tohutu masinavärk, mille osa ma ise just minut aega tagasi olin, oma rattakesi endist viisi ringi ajab.

Nüüd tunnen end süsteemivälise objektina. Ebamaisena, tulnukana. Korraks peatumine, kui seda vähegi mõistlikult teha, ei häiri kedagi. Kui mu paus üldist liikumist ei takista, ei tule kellelgi pähe uurida, et miks ma seisma jäin. Sellel pole vähimatki tähtsust, vähimatki mõju. Nad nagu ei näekski mind. Kõik kulgeb edasi kui õlitatult. See teadmine kahandab märgatavalt, minu enda silmis, mu olulisust selle kaadervärgi töös. Pole ju tähtis, kas kulgeda või mitte, kas üldse eksiteerida või mitte, sest midagi sellest niikuinii ei muutu. Tühjusetunne hakkab minus paisuma. Ebaoluline olla pole just meeldiv. Isegi kui see kõik on vaid mu enda tegelikkuse projektsioon ja kujutelm.

Hakkan edasi liikuma. Liitun kulgeva inimvooluga ning peagi tunnen end taas osakesena süsteemist. Pisikese hammasrattana. Aga hetkeks on nii isegi parem.