Il Mondo di Leonardo

Nägin Milanos jalutades juhuslikult reklaamplakatit, mis kutsub vaatama näitust Leonardo da Vincist. Olen alati imetlenud tema maale ja leiutisi ning seepärast üsna elevil võimalusest suurmeistri töödega pisut lähemalt tutvust teha. Näitus asub Vittorio Emanuele galerii Piazza della Scala poolse sissepääsu juures. Plaanin, et käin seal hommikul mõne tunniga ära ning seejärel põikan ka Castello Sforzesco juurest läbi.

Väljapanek on tõesti väga huvitav. Näen leiutisi mitte ainult paberil, vaid suisa jooniste järgi valmis ehitatud mudeleid. Puidust hammasrataste, võllide, plokkide ja nööridega. Algelisi liblika- või kiilisarnaseid lennumasinaid, purjeriidest tiibadega. Kuigi mudeleid puudutada ei tohi, on kõik eksponaadid varustatud puutetundlike infotahvlitega. Ekraanidelt saab lugeda leiutise kohta, vaadata skaneeritud lehekülgi kirjeldustest ja joonistest, uurida üksipulgi mudeli ehitust ning näha, kuidas see töötama peaks. Samuti saab lahendada eksponaadiga seotud ülesandeid või mõistatusi.

Lisaks on veel mõned suuremad infoekraanid, millel saab tutvuda da Vinci teostega, muidugi interaktiivselt. Nupuvajutusega saab keerata virtuaalseid lehekülgi ligi poole tuhande aasta vanustes kogumikes. Saab sisse lülitada mitmemõõtmelised mudelid, mis kuvatakse jooniste peal täpselt sellistes mõõtudes ja asendis, nagu nad raamatus kirjeldatud olid. Näpuvajutusega muutuvad viiesaja aasta vanused tekstid elavaks, hägusad ja koltunud leheküljed saavad särava ilme.

Näitus koondab kahe kogumiku Codex Atlanticus ja Codex on the Flight of Birds sisu. Uurin oma aja kohta imelisi tõsteseadeldisi, kahureid, sildu, isegi robotit. Võtan ekraanil juppideks lahti minu kõrval seisva elusuuruses robotsõdalase. Näen, kuidas käivad tema sees plokid, nöörid ja hoovad, mis seda monstrumit liigutavad. Vaatan videot inseneridest, kes Leonardo jooniste põhjal suure eksponaadi valmis tegid ning ka seda, kuidas ta töötab!

Sedasi üksipulgi kõike uurides jõuan pisitasa tagumisse saali. Siin ootab mind eriline üllatus. Suurtel ekraanidel saan tutvuda kolme da Vinci kunstiteosega. Mona Lisa, Püha Õhtusöömaaeg ja tema oletatav autoportree. Kõik küll digitaalsel kujul, kuid iga pildi juures saab väga täpse ülevaate selle loomisest ja kasutatud tehnikatest. Kuulen Leonardo erilistest maalimisvõtetest, mis pildid detailirohkeks ja elavaks muudab. Pildi erinevatele osadele vajutades saan veelgi täpsemaid selgitusi. Eriti põnev on üks nupp, millega on võimalik vaadata teost sellisena, nagu ta nägi välja umbes viissada aastat tagasi. Selge, et viie sajandiga pildi värvid tuhmuvad ja kaovad ning see muudab kogu maali olemust. Teadlased on analüüsinud teose värvikihte ja püüdnud taastada tema esialgse ilme. Poole tuhande aasta tagune kirkavärviline Mona Lisa ei tundugi enam nii kummaliselt naeratav ning Püha Õhtusöömaaeg muutub elavaks selgete detailidega ja piirjoontega meistriteoseks.

Muidugi on see kõik vaid tõlgendus. Võimatu on täpselt öelda, mis oli leiutaja Leonardo mõttes kõiki neid masinavärke pärgamendile joonistades või mis oli kunstnik Leonardo idee ja nägemus Mona Lisat maalides. Tegelikult polegi see oluline. Tähtis on hoopis see tunne ja meeleolu, mis tekib, vaadates, kuidas sajandeid hiljem tema leiutised järsku ellu on ärganud ja mudeliteks on saanud. Ning kuidas hoolimata maailmasõdadest, marodööridest ja muutunud ühiskonnast saab ikka veel, tõsi, tänu mitmetele restaureerimistele, vaadata freskot Santa Maria della Grazie kiriku seinal või seisatada Louvre’s salapäraselt muigava tütarlapse maali ees ning mõelda, et miks ta küll sedasi naeratab.

Sügavale muljete alla maetuna jalutan piki Emanuele galeriid. Minu ümber sagivad turistid ja kohalikud. Araablased ja itaallased. Mina aga longin Duomo poole ning mõtlen endiselt sellele suurepärasele hulljulgete ideedega inimesele, kes mõtles asjadest, millest tema kaasaegsed isegi und ei osanud näha.

Minu paaritunnisest näitusekülastusest sai neljatunnine ning Castello Sforzesco jääb seekord külastamata. Aga ma ei kahetse seda sugugi.

See postitus sai kirjutatud mitu päeva hiljem, kuid avaldatud kuupäevaga, mille sündmusi ta kirjeldab.