Arsti juures

Eile käisin dr. N. juures. Seekord Tallinnas, mitte Tartus. Maja, kus vastuvõtt toimus, oli kõle. Siinne aura on üks tihkemaid, raskemaid. Pikk koridor, kabinetiuksed mõlemal pool. Nende kõrval toolidel oma järjekorda ootavad patsiendid. Mööda koridori kõndides tajusin endal uudishimulikke pilke. Mida mina siin teen? Miks ma siin olen? Aga nendele küsimustele ma ju tulingi vastust saama. Püüdsin end vähemalt mõttes väikeseks ja märkamatuks moondada ning vaikselt dr. N. kabineti ukse taha toolile libiseda. Selsamal hetkel väljusin areeni rambivalgusest; vastu seina liibudes sulandusin nüüd auditooriumi sekka ning takseerisin omakorda pealtnäha uudishimulikul, kuid tegelikult tühjal pilgul järgmist tulijat.

Ootamine ei kestnud kaua. Peagi kutsus dr. N. mind sisse. Ust sulgedes jäi selja taha ebameeldiv koridor ning dr. N. lahke tervitus tekitas sooja õhustiku. Vestlus sujus ladusalt. Tõsi, oli ebameeldivaid hetki. Hetkelist vaikust ja mõtisklusi. Keerulisi küsimusi. Ebameeldivaid vastuseid. Aga mitte midagi traagilist. Oma mõtete puntrast aitasid dr. N. küsimused keskenduda olulisele. Sain kinnitust, et asjad on kulgenud hästi ning Tartus dr. E. poolt määratud raviskeemid muutmist ei vaja. Tundsin kergendust, nagu oleksin oodanud hullemat. Kuigi tegelikult, tagantjärele mõeldes, ei osanud ma siia saabudes enam suurt midagi oodata.

Siiski oli mul palju vastamata küsimusi. Miks ma siin olen? Miks see kõik nii on? Just see viimane on mind eriti piinanud. Ja head vastust mul siiani pole. Rääkisin sellest ning ka oma kahtlustest ja segadusest. Mispeale pani dr. N. mind kirja dr. K. vastuvõtule. Loodetavasti saab tema mind aidata. Selle üle oli mul siiralt hea meel. Tunnen, et vajan vastuseid, kuid ise ma neid leida ei suuda.

Tänutundega lahkusin dr. N. kabinetist. Koridor ei tundunudki enam nii kõle.